User:Kruusamägi/kynnap

From Wikimedia Commons, the free media repository
Jump to navigation Jump to search

Intro[edit]

Jaan Künnap 1989. aastal Lenini mäetipus (7134 meetrit). See oli esimene kord, kui sinimustvalge jõudis seitsmetuhandelise tippu.

[tööversioon]

Nimevariant: Tõustes üles vabaduse poole

Jaan Künnap on eesti fotograaf, alpinist ja instruktor-treener. Tuhanded tema fotod on jõudnud Vikipeedia pildipanka Wikimedia Commonsisse ning ta on valitud aasta vikifotograafiks nii 2019 kui ka 2020.

Ta asus 1960ndate lõpus tööle tuukrina päästelaevale ning 1970ndatest tegeles ka alpinismi ja fotograafiaga. 1987. aastal anti Künnapile alpinistide austav Lumeleopardi nimetus, mille saamiseks oli vaja tõusta neljale seitsme tuhandesele mäele.

Järgnevalt näitame Künnapi ülesvõtteid aastatest, kus okupeeritud Eesti taas vabaduse poole sammus.

...

Rising up to the freedom

Jaan Künnap is an Estonian photographer, mountaineer and trainer-instructor. Thousands photos of his have reached Wikimedia Commons, the media repository of Wikimedia. He has been chosen as the wikiphotographer of a year in both 2019 as well as 2020.

He began his job as a diver on a rescue ship during the 1960s and has been an active mountaineer and photographer since 1970s. In 1987 he received the prestigious Snow Leopard award. In order to receive the honour, he had to climb four mountains, 7000 meters and above, within the Soviet Union.

Subsequently we shall demonstrate section of Künnap´s takes from the years during which Estonia, then occupied by Soviet Union, regained its independence.

...

märkused

1988. aasta poliitikasuvi Tallinnas[edit]

1988. aastal aset leidnud kiired muutused Eesti ühiskonnas leidsid laia kõlapinda kõikides eluvaldkondades. Sama aasta aprillis toodi Tartu muinsuskaitsepäevadel laiema avalikkuse ette sini-must-valge rahvuslipp ning maikuu lõpus korraldatud muusikapäevadel sai alguse Alo Mattiiseni viie isamaalise laulu võidukäik. Samadel muusikapäevadel täitus ka Tallinna Raekoja plats rohkete sinimustvalgetega. Veelgi võimsama hoo sai rahvuslippude kasutamine juunis aset leidnud Tallinna vanalinnapäevadel, mis kasvasid omanäolisteks öölaulupidudeks, millest võttis osa erakordselt palju inimesi: kokku ligikaudu 100 000, peamised noored. Suve jooksul kogusid rahvuslikult meelestatud massiüritused aga veelgi aina hoogu ning kõrgpunkt saavutati 1988. aasta septembrikuus, kui Tallinna lauluväljakul toiminud suurüritusest "Eestimaa Laul" võttis väidetavalt osa lausa 300 000 inimest.[1]

Poliitiliseltki oli märgata suuri muudatusi. 1988. aasta suvel vahetati välja pea kogu senine ENSV kõrgem juhtkond, sh kommunistliku partei peasekretär ning Ministrite Nõukogu esimeeski. Samal ajal tugevnesid ühiskonnas nii Rahvarinde kui ka augustis loodud esimese Eesti poliitilise erakonna – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – positsioonid. Muuhulgas vabastati uute rahvusmeelsete ning rahva seas laialdase toetusega poliitiliste jõudude eestvedamisel Vene NSV-s vanglakaristust kandev dissident Enn Tarto ning ta jõudis 17. oktoobril 1988 tagasi Eestisse.[1]

Järgnevatelt piltidelt on näha mitmeid sündmusi 1988. aastal läbi Künnapi kaamera. Sealhulgas vaatavad meile vastu Vaino Väljas, Enn Tarto naasmise meeleolud ning esimene sinimustavalge Raekoja platsil, mille välja toonud inimesed said pärast kinnimajas istuda. Samal 1988. aastal oli muidugi fotograafe veel vähe ja kuna vähegi suuremad aparaadid oli peaasjalikult pressifotograafidel, siis sai kaamerat kaasas kandes igale poole kergesti ligi.

...

The rapid changes that took place in Estonian society in 1988 received a wide resonance in all areas of life. In April, the blue-black-white national flag was presented to the general public at the Tartu Heritage Days, and the triumph of Alo Mattiisen's five patriotic songs began at the music days organized at the end of May. During the music days, the Tallinn Town Hall Square was filled with of blue-black-white flags. The use of national flags at the Tallinn Old Town Days in June, which grew into a unique night song festival and what was attended by a total of about 100,000 mainly young people, gained so even more momentum. The climax was reached in September 1988, when as many as 300,000 people took part in the major event "Estonian Song" at the Tallinn Song Festival Grounds.

Political changes were also noticeable. In the summer of 1988, almost the entire senior leadership of the Estonian SSR was replaced, including the Secretary General of the Communist Party and the Chairman of the Council of Ministers. At the same time, the positions of both the Popular Front of Estonia and the first Estonian political party, the Estonian National Independence Party established in August, strengthened in society. Among other dissident Enn Tarto, who was serving his prison sentence in the Russian SSR under the leadership of new nationalist and widely supported political forces, was released and he returned to Estonia on October 17, 1988.

The following pictures demonstrate several events in 1988 through Künnap's camera lens. Among others Vaino Väljas, Enn Tarto's return moods, and the first blue-black-and-white filled Town Hall Square can be seen. At the same time there were still few photographers and since even the largest cameras were mainly used by press photographers, the ownership of camera often gave easy access almost everywhere.

Öised laulupeod[edit]

Tallinna vanalinnapäevade ajal toimusid 1988. aastal öised laulupeod, kus noored käisid igal ööl 6. juunist 13. juunini koos laulmas. Sama aasta 11. septembril peeti lauluväljakul ka Eestimaa Laul, kus esitati poliitilisi nõudmisi ja kuulati isamaalisi laule. Isamaaliste laulude esitamine mängis tollases protestiliikumises olulist osa ning selle järgi tunneme ka seda ajajärku laulva revolutsioonina.

Öölaulupidude korraldamine oli suurim ning ühtlasi populaarseim protestivorm valitseva riigikorra ja süsteemi vastu, mida 1980ndate lõpus eesti rahvuslikud jõud korraldasid. Eelkõige seisnes nende olulisus rahva seas ühtekuuluvustunde tekitamine, mis omakorda oli eelduseks järgnevatele murrangulistele poliitilistele sündmustel, kusjuures suur osa laulupidudest osa võtnutest olid noored.

Esimese öölaulupeo põhiline organisaator Enno Selirand kutsus Künnapit eraldi sinna pildistama. Kokku jõudis ta öölaulupidudel käia enda mäletamist pidi kas kaks või kolm korda ning nõnda on ka järgnevad pildid mitmest eri õhtust.

...

During the 1988 Tallinn Old Town Days nocturnal song festivals where young people went to sing together every night from June 6th to June 13th. On September 11th the same year, the festival „Estonian Song“ was held at the Song Festival Grounds, where political demands were made and patriotic songs were singed and listened. Performance of patriotic songs played a huge role in the protest movement at that time and according to that we also call this period a „singing revolution“.

The organization of nocturnal song festivals was the largest and also the most popular form of protest against the ruling order and system, organized by the Estonian national forces in the late 1980s. Above all their importance was to create a sense of belonging among people, which in turn was a prerequisite for the subsequent revolutionary political events. In addition, large proportion of the participants in the song festivals were under 35 years old.

The main organizer of the first nocturnal song festival, Enno Selirand, invited Künnap to be the main photographer of that event. In total, he managed to attend night song festivals two or three times. Accordingly, the following pictures are taken on different evenings.

Sinimustvalge taastulemine[edit]

1944. aasta 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna ning Pika Hermanni tornis vaid 3 päeva lehvida jõudnud sinimustavalge asendati punalipuga[2]. Kui 1989. aasta jaanuaris võttis ENSV Ülemnõukogu vastu keeleseaduse, millega eesti keel sai riigikeele staatuse ning 24. veebruar kuulutati taas iseseisvuspäevaks, oli avatud tee ka Eesti Vabariigi sümbolite kasutamisele. 23. veebruari eelõhtul langetati Pika Hermanni tornis ENSV lipp ning järgmise päeva varahommikul Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 1989 heisati taas üle 45 aasta torni vardasse sinimustvalge.[3]

Alljärgnev fotoseeria kujutab sinimustvalge heiskamist Toompeal 24. veebruari hommikul 1989. aastal. Seda sündmust valmistati seejuures ette mitmeid päevi ning mägironijad Mihhail Sobelman ja Aleksei Kovaltšuk käisid Pika Hermanni torni samblast ja okstest puhastamas. Samuti viisid nad torni sinimustavalge lipu ja panid selle heiskamiseks valmis. Snelli pargi poole jäävad seinu ja Hirvepargi äärset oli omal aja puhastanud ka Künnap ning nüüd oli ta toimuvaga juba varaseamast kursis.

...

On September 22, 1944, Soviet troops invaded and conquered Tallinn. The blue-black-and-white flag that had been flying in the Pikk Hermann tower for only 3 days and was replaced with a USSR flag. When the Supreme Council of the Estonian SSR passed the Language Act in January 1989 by which Estonian became the state language and February 24th was declared Independence Day once again, the way was opened for the use of the old symbols of the Republic of Estonia. In the evening of February 23, the Estonian SSR flag was lowered in the Pikk Hermann tower, and on the early morning of the next day, the anniversary of the Republic of Estonia, on February 24, 1989 a blue-black-and-white flag was hoisted on the tower once again over more than 45 years.

The following series of photos depict a blue-black-and-white hoisting on Toompea on the morning of February 24, 1989. The event was prepared for several days. Mountain climbers Mikhail Sobelman and Alexei Kovalchuk went to clean Pikk Hermann tower form moss and branches. They also took blue-black-and-white flag to the tower and prepared it for hoisting. Künnap had also cleaned the walls and so he was aware of what was happening before.

Mälestades olnut[edit]

Üks suurimaid inimsusevastaseid kuritegusid, mida Nõukogude võim Eestis ning ka mujal Baltikumis korda saatis, olid 1941. ja 1949. aastal toiminud massilised inimeste sunniviisilised ja vägivaldsed ümberasustamised. Neist esimene, nn juuniküüditamine toimus ööl vastu 14. juunit 1941, kui Eestist viidi erinevatesse Vene NSV vangilaagritesse kokku umbes 10 000 inimest, kellest paljud hiljem hukati või kes hukkusid ebainimlikes tingimustes töötades ning elades. Kokku tuli Eestisse tagasi vaid ligikaudu pool kõikidest 1941. aastal küüditatutest.[4]

1989. aasta 14. juuni koguneti esmakordselt niivõrd suures mahus Tallinnas Lindamäel, et mälestada juuniküüditamise ohvreid. Järgnev fotode seeria kujutab just seda sündmust. Sealjuures jääb fotodele ka esmane kogunemine Tammsaare pargis ning poolde vardasse langetatud sinimustavalge lipp Pika Hermanni tornis.

...

One of the greatest crimes against humanity committed by the Soviet authorities in Estonia and elsewhere in the Baltics, was the massive forced and violent resettlement of people in 1941 and 1949. The first deportation, June deportation, took place on the night of June 14, 1941 when more than 10,000 people were taken from their homes to various prison camps in Russian SSR, many of whom were later executed or killed, while others continued working and living in inhumane conditions. In total only about half of all those deported in 1941 later returned to Estonia.

On June 14, 1989 a large gathering was held in Lindamägi, Tallinn, to commemorate the victims of the June deportation. The following series of photos depict this event. At the same time, the photographs also depict an initial gathering in Tammsaare Park and blue-black-and-white flag in the Pikk Hermann tower was lowered into half a rod.

Mälestussammaste taastamine[edit]

1918–1920 aset leidnud Vabadussõda oli Eesti omariikluse esimesteks tuleristseteks, kus verinoor riik pidi relv käes astuma vastu kahele suurvõimule. Võidukalt lõppenud relvakonflikt on siiani üks Eesti riigi suurimaid saavutusi, mille tähistamiseks ning langenud sõdurite mälestuseks püstitati 1920ndatel sadu väiksemaid ja suuremaid mälestussambaid ja -monumente. Nõukogude okupatsiooni tulekuga, eemaldati järk-järgult kõik Vabadussõja võitu tähistanud mälestusmärgid.

Ühiskondlike ja poliitiliste olude muutumisega sai 1988. aasta teises pooles alguse aktiivne Vabadussõja mälestussammaste taastamine, mis sai veel suurema hoo sisse 1989. aastal. Nende taastamine kestab tänini ja lisaks on lisandunud ka täiesti uusi mälestussambaid ja -märke. Järgnevatel piltidel on näha Vabadussõjas hukkunutele mälestussamba taasavamine Kosel 17. juunil 1989.

Kuigi Künnap on pärit Kõue külast, siis peagi kolis ta pere Vilamale ning koolis käis ta nii Palveres kui ka Kosel. Edasine elu viis Künnapi küll Tallinna, aga 1989. aasta suvel algul lõpetasid tema õe lapsed Kose Keskkooli nii oli võimalik selle kõrvalt üle vaadata ka sealse Vabadussõja mälestussamba taasavamist. Piltidel on näha ka teleajakirjanik Ain Allas, kes oli Künnapi koolivend ning elab siiamaani Kose alevikus.

Kust leiab veel Eesti Vabadussõjas langenute mälestussambaid? Seda saab näha siit.

...

The Estonian War of Independence that took place in 1918–1920 was the first crossfire of Estonian statehood where a young state had to confront two great powers: Russia and Germany. The victorious war remains one of the greatest achievements of Estonia. Hundreds of smaller and larger monuments were erected in the 1920s to celebrate the victory and commemorate fallen soldiers. With the advent of Soviet occupation, all monuments marking the victory of the Estonian War of Independence were gradually removed.

With the change in social and political circumstances, the active restoration of the monuments of the Estonian War of Independence began in the second half of 1988 and accelerated even more in 1989. Their restoration continues to this day. New monuments and landmarks have also been added. The following pictures depict the reopening of a monument to those killed in Estonian War of Independence in Kose on June 17, 1989.

Although Künnap home in located in Kõue village, he soon moved with his family to Vilama and attended school in both Palvere and Kose. Life then took Künnap to Tallinn. In the beginning of the summer of 1989, his sister's children graduated from Kose Secondary School, so it was possible to took pictures of the reopening of the Estonian War of Independence memorial there. The pictures also show TV journalist Ain Allas, who was a schoolmate of Künnap and still lives in Kose.

Where else can you find memorials to those who fell in the Estonian War of Independence? You can see it here.

Seistes vabaduse eest[edit]

Kuivõrd 1989. aastal muutus Molotovi-Ribbentropi paktile õigusliku hinnangu andmine suhetes keskvõimuga Moskvas aktuaalseks, siis sai Eesti jt Balti riikide eesmärgiks võimalikult kiiresti saavutada MRP-le NSVL seadusandliku organi kiire hukkamõist.[5]

Moskvas alguse saanud venitamistaktikale reageerisid kolm Balti riiki erakordse protestiaktsiooniga Balti kett, millest võttis osa ligi 2 miljonit inimest, sh 600 000 Eestist, kes moodustasid inimketi Tallinnast Vilniuseni. Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamise 50. aastapäeval 23. augustil 1989 läbi viidud rahumeelne massimeeleavaldus äratas maailmas suurt tähelepanu ja aitas kaasa Balti riikide vabanemispüüdluste teadvustamisele. Sama aasta detsembris tunnistas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle juurde kuulunud salaprotokollid allakirjutamise hetkest kehtetuks ja õigustühiseks.[6] Tänapäeval peetakse 23. augustil kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva.

Künnap oli päev varem Pamiiri mägedest naasnud ja polnud veel õieti isegi aklimatiseerunud. Sõpradele külla minnes tuli aga teemaks, et midagi on toimumas ning nii käis Künnap koos Toomas Kiige ja Jaan Süllaga Balti ketti pildistamas. Kõik kolm olid Tallinna Fotoklubi liikmed. Žiguliga sõideti Kohila kanti, kus Künnap võttis täis mitu filmilinti ja jõudis ka ise etteantud ajal inimketis seista.

...

As the legal assessment of the Molotov–Ribbentrop Pact in relations with the USSR central government in Moscow became topical in 1989, the goal of Estonia and other Baltic states was then to obtain rapid condemnation of it by the USSR's legislative body as soon as possible.

Three Baltic states responded to the stretching tactics that began in Moscow with an extraordinary protest, the so-called Baltic Way, where nearly 2 million people, including 600,000 from Estonia, formed a human chain from Tallinn to Vilnius. The peaceful mass demonstration on the 50th anniversary of the signing of the Molotov-Ribbentrop Pact on August 23, 1989 received a lot of attention in the entire world and helped to raise awareness of the Baltic states' aspirations for liberation. In December the same year Congress of People's Deputies of the USSR declared the Molotov-Ribbentrop Pact and its secret protocols invalid and that from the moment of its signing. Today, August 23 is the Day of Remembrance for all the victims of communism and nazism (Black Ribbon Day).

Künnap had returned from the Pamir Mountains day earlier and had not yet fully acclimatized. When visiting friends it came up that something was happening, and so Künnap went with Toomas Kiige and Jaan Sülla to take pictures of the Baltic Way. All three were members of the Tallinn Photo Club. Soviet car Zhiguli drove to Kohila, where Künnap filled in several film rolls and managed to stand as well in the human chain at given time.

Interrinne mais 1990[edit]

30. märtsil 1990 võeti vastu otsus Eesti riiklikust staatusest, millega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega järjepidevuse alusel. Sama aasta aprillis lõppesid tulutult ka Balti riikide ja NSVL juhtkonna omavahelised läbirääkimised, kuna Balti riikide jaoks oli minetanud olulisuse Moskva välja käidud liiduleping.[7]

Selle tagajärjel asusid aktiivsemalt tegutsema impeeriumimeelsed jõud. Interrinde väljaastumiste otseseks ajendiks oli Eesti Ülemnõukogu 8. mai otsus, millega lõpetati ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine ning ametliku nimetusena taastati Eesti Vabariik. 9. mail leidis suurejooneliselt aset viimane Nõukogude Liidu sõjaväeparaad Vabaduse väljakul ning töölismalevad eesotsas Mihhail Lõssenkoga korraldasid koos interrindlastega EKP maja ees (praegune Välisministeerium) piketi ja Tallinna linnavalitsuse hoone katusele heisati ENSV punalipp.[8]

Künnap pildistas nii sõjaväeparaadi kui ka sellele järgnenud kogunemist Lenini kuju juures ning püüdis eraldi fotodele saada Interliikumise juhtfiguure. Seejuures näiteks Jevgeni Kogan töötas Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondises "Ookean", kus Künnap ühtlasi tuukrina ametis oli, kuigi isiklikult polnud ta Koganit kunagi kohanud ega temaga suhelnud.

...

On March 30, 1990, a decision was made about the status of Estonia and so a transitional period was declared to end with the restoration of statehood on the basis of continuity. In April the same year, negotiations between the Baltic states and USSR leadership ended in vain, as the new union treaty developed by Moscow had lost its significance for the Baltic states.

As a result, pro-imperial forces became more active. The direct motivation for the protests of the so-called Intermovement was the decision of the Estonian Supreme Council on 8th May, which terminated the use of the flag, coat of arms and anthem of the Estonian SSR and restored Republic of Estonia as its official name. On 9 May, the last Soviet military parade took place on Vabaduse Square in Tallinn, and workers' chiefs led by Mikhail Lysenko held a picket with the Interfront in front of the Estonian Communist Party building (now Foreign Ministry) and the Estonian SSR flag was hoisted on the roof of Tallinn City Government building.

Künnap photographed both the military parade and the subsequent gathering at the statue of Lenin and tried to get the leading figures of the Intermovement in separate photographs. One of those was Jevgeni Kogan who worked in Estonian Fishing Industry Production Team "Ocean" and where Künnap worked as a diver, although he had never personally met Kogan or interacted with him.

Toompead rünnatakse![edit]

15. mail 1990 toimus Toompeal suurim Interliikumise organiseeritud meeleavaldus. Selle käigus tungisid sajad Interrinde liikmed punalippude all Toompea lossi õue, kuid lossi endasse ei õnnestunud interrindlastel siiski tungida. Samal päeval rünnati sarnaselt ka Läti parlamendihoonet. Eesti valitsusjuht Edgar Savisaar kutsus Eesti Raadio otse-eetris inimesi appi sõnumiga "Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!". Lossi juurde hakkas kogunema massiliselt eestlasi ning Interliikumise liikmed olid seepeale sunnitud taganema. Õnnekombel ei puhkenud kohale saabunud eestlaste ja Interrindlaste vahel vägivalda. Mõne aja möödudes algasid nn liidutehastes ka üldstreigid.[9]

Künnap kuulis raadiost Toompeal toimuvast, pakkis seljakotti termose kohviga ja pudeli kangemat ning läks samuti toimuvat vaatama. Samal ajal kogunes Toompeale hulgaliselt teisigi eestlasi. Piltidelt on näha sündmuse teine pool, kus Interrinde lahkub eestlaste eest. Samast käis Künnap samast läbi ka päev hiljem.

...

On May 15, 1990, the largest organized protest of the Intermovement took place in Toompea, Tallinn. In process, hundreds of members from the movement invaded the courtyard of Toompea Castle under red flags, but they failed to enter the castle itself. On the same day, Latvian parliament building was similarly attacked. Head of the Estonian government Edgar Savisaar called people to defend the castle in direct broadcast of Estonian Radio with message "Toompea is being attacked! I repeat, Toompea is being attacked!". Subsequently, a large number of Estonians began to gather at the castle, and members of the Interfront were forced to retreat. Fortunately, no violence between the Estonians and the Interfront (many of whom were Russians) occurred. Some time later, general strikes began in bigger factories.

Künnap heard on the radio what was happening on Toompea, packed a bag with a thermos of coffee and a bottle of vodka and went to see what was happening. At the same time, many of his fellow countrymen also gathered in Toompea. The pictures show the other side of the event, where Interfront is currently leaving. Künnap visited the same location also a day later (last 5 images).

Tagasi mägedesse[edit]

Künnap töötas alates 1984. aastast iga suvi 2...3 kuud päästjana mägedes kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Oleks ehk jätkanud kauemgi ja tagasi teda ka sooviti, aga välismaalasele läks seejärel lubade vormistamine üpris keeruliseks. Samuti oli ta mägedes 1991. aasta augustis ning mõtles, et kuidas ta nüüd koju tagasi saab, kui tal on mitteeksisteeriva riigi pass, sest Nõukogude Liitu enam pole.

Sinimustvalge lipu oli Künnap lasknud endale teha juba aastaid varem ning see käis tal samuti mägedes kaasas. Näiteks 1987. aastast on tal pilte selle lipuga Korženevskaja (7105 m) ja Han-Tengri (7010 m) taustal. 1989. aastal sai see aga kaasa võetud Lenini mäetippu (7134 m) ja see oli esimene kord, kui sinimustvalge jõudis seitsmetuhandelise tippu.

Järgnevatel fotodel on käik Korženevskaja tippu 1990. aastal. Lipu ees lamab seejuures Mihhail Sobelman, kes oli seotud ka Pika Hermanni puhastamisega 1989. aastal. Hiljem kolis Sobelman ümber Iisraeli.

...

From 1984, Künnap worked as a rescuer in mountains every summer until the collapse of the Soviet Union. His job may have lasted longer and he was called back, but soon it became quite difficult for an Estonian to get a permit to enter then still Russian SSR. He spent time in mountains in August 1991 and wondered how he would return home if he had a passport of a non-existent country due to the Soviet Union´s passport being no longer relevant.

Künnap had made for himself blue-black-and-white flag years earlier and it accompanied him in mountains. For example, since 1987, he has pictures with this flag on the background of Korzhenevskaya´s (7105 m) and Khan Tengri´s (7010 m) peaks. In 1989 it was taken to the top of Lenin Peak (7134 m) as well.

The following photos show the move to the peak of Korzhenevskaya in 1990. Mikhail Sobelman who was also involved in cleaning up Pikk Hermann tower in 1989 is lying in front of the flag. Sobelman later moved to Israel.

  1. a b Pajur, A., Tannberg, T. (2005). Eesti Ajalugu VI, lk 379.
  2. Pajur, A., Tannberg, T. (2005). Eesti Ajalugu VI, lk 225.
  3. Pajur, A., Tannberg, T. (2005). Eesti Ajalugu VI, lk 382.
  4. Pajur, A., Tannberg, T. (2005). Eesti Ajalugu VI, lk 176–177.
  5. Pajur, A., Tannberg, T. (2005). Eesti Ajalugu VI, lk 383.
  6. Pajur, A., Tannberg, T. (2005). Eesti Ajalugu VI, lk 384.
  7. Pajur, A., Tannberg, T. (2005). Eesti Ajalugu VI, lk 387.
  8. Pajur, A., Tannberg, T. (2005). Eesti Ajalugu VI, lk 388.
  9. Pajur, A., Tannberg, T. (2005). Eesti Ajalugu VI, lk 388.